Peale eelmist ülevaatust oli mu motivatsioon järgnevad paar päeva kriitilise piiri ääres. Üritasin trenniga seda üles saada, aga tulutult. Jõusaalis tundsin ennast võõrkehana ja trenni vedasin end minimaalselt. Tegin oma normi täis, mitte mingil juhul rohkem. Toitumine läks veel rohkem pekki. See oli kaootiline. Kuigi tegelikult vist mitte. Ma sõin ikkagi oma tavapärast toitu tavapärastel kellaaegadel, aga allusin kergelt oma isudele ning ei piiranud ennast. Õigemini ma ei suutnud ennast piirata.
Okei. Sellel oli ka üks loogiline seletus. Millest ma tegelikult tegin ca 2000 sõnalise postituse, aga see teema tundus minu jaoks liiga privaatsena ja nii ma selle postituse ka südamerahuga delete'sin. Hiljem kahetsesin. Aluseks võtsin endale kunagi Liina kirjutatud postituse "Kaalulangetus, treening ja "päevad". Räägiks üle sellest, sest sellega puutub kokku iga treeniv naisterahvas ja ma usun, et see viib kohati stressi iga üht neist(meist?)?
Laias laastus jaguneb ka minu kuu kaheks - menstruatsiooni eelne ja järnev periood. Eelneval perioodil lisaks kõikidele nendele kõhuvaludele, rindade tundlikusele, paistes olekule, turris meeleolule jne toimub suur motivatsiooni langus treeningu ja tervisliku toitumise osas. Ainuke asi millest hoolid on rämpstoit ja diivanil vedelemine. Trenni teed ilma erilise motivatsioonita, peaasi et saaks linnukese kirja, üle normi ei tee mitte mingil juhul. Kui ma tavaliselt vabal päeval käin hommikul kohalikus jõusaalis ja peale seda jään kannatamatult ootama õhtust rühmatrenni, siis "sellel perioodil" ütlen kergesti ära rühmatrenni broneeringust ja jõusaali trenni ka venitan hilisõhtusse.
See-eest "päevade" järgnev periood pakatab motivatsioonist, ärevusest trenni minna-teha ja isud rämpstoidu järele on kadunud sekunditega. Tunnen, et alati just siis on mul kõige rohkem jõudu ja energiat ning kirja lähevad tavalisest raskemad trennid. Kaal langeb ladinal ja tunnen end hästi.
Liina soovitab oma postituses tarbida sel raskel ajal BCAA'd ja kakaod, see pidavat aitama. Olen proovinud nii üht kui teist, efektiivsus on 0. Minu puhul ei aidanud absoluutselt kumbki. BCAA on mul igas trennis kasutusel, seega see polnud ka midagi uut minu keha jaoks. Kakaod ma ei tarbi igapäeva elus üldse ja olen seda varianti proovinud varemgi "päevade" ajal magusaisu taltsutamiseks, kuid taaskord tulutult. Milka shokolaad ja koogitükk tööl söögilaua peal on palju ahvatlevam, kui miski muud. Sööd nagu elaks viimast päeva.
Sel korral tundsin, et ma olen omadega täiesti ummikus. Ma teadsin, et sel perioodil on raskem enda toitumist jälgida, kuid üldjuhul olen suutnud natukenegi enda isusid taltsutada ning magusasöömised on jäänud hommikusse. Eelmine nädal oli mitu korda, kus õhtul koju tulles töölt ma lihtsalt ründasin kööki ja sõin ära KÕIK hetkel isu äratavad asjad, mis külmikus olid. See oli minutite küsimus, kus ma olin kuskil augus, kust ma ei suutnud välja tulla. Peale seda alles mõistsin, et wtf ma just tegin. Mul ei olnud otseselt nälga ka ega midagi. Lihtsalt. Tahtsin... End seaks süüa.
Mind absoluutselt ei huvitanud, et mul peaks ülevaatus olema varsti, sest ma olen niikuinii paks ja nii lootusetu ja ma ei suuda end kunagi kokku võtta ja süüa korralikult, sest maailmas on nii palju häid asju, mis niidavad mind jalust igal nõrgemal hetkel. Mul ema ka ei usu, et ma kunagi lavale jõuan, sest ma ei suuda ennast distsiplineerida. Ma olen teoorias tugev ja võin Teile siia kirjutada, et osta endale fitshopist puddingut ja söö seda, kui Sul tuleb isu süüa snickersit. Praktikas ma ju tean, et see ei toimi. Ma olen seda puddingut oma magusaisu taltsutamiseks söönud juba oksendamiseni. Kergem on minna poodi ja osta see snickers ära, et pärast jälle süüdistada ennast nõrkuses ja saamatuses.
Samas mind hirmutas see ülevaatus, sest päris feil oleks jälle minna sinna ja põruda. Aga näedsa, see ikka ei toimi. Mul oleks vaja kedagi endale siia kööki tööle, kes teeks mulle iga päev toidud valmis ja arvutaks kaloraazi ja valgud-süskarid-rasvad välja ja pakiks kõik ilusti kaasa. Samas see keegi võiks natuke kuri ka olla, sest kui mul tuleb magusaisu, peaks ta mulle pikki vahtimist panema, et ma maa peale tagasi tuleks.
Trenni tegin päris kenasti ja vedasin end mõnel päeval ka rühmatrenni. Nädala lõpp oli õudne. Ma ei suutnud hommikul enne tööd ärgata ja jätsin lihtsalt jõusaali mineku ära. Ilma mingisuguse põhjuseta. Samamoodi olin ma laupäeval just arvestanud, et lähen hommikul peale söömist jõusaali ja teen jalatrenni ära. Kuna motti pole, siis lõhkuma ei hakka. Kergelt "töötlen" jalga siit ja sealt ja küll trenni lõpuks tekib vajadus veits lõhkuda oma jalakesi(tavaliselt nii see on jah). Aga ma pidasin paremaks vedeleda voodis, vaadata sarju ja süüa pähkleid. Okei, põhimõtteliselt tund enne bussile minekut hakkasid süümekad piinama ja ma otsustasin jooksma minna. Jooksin head 5-6 kilomeetrit ja siis turbokiirusel kimasin bussile, et põrutada Rakkesse, kus ma sõin ja jõin nonstop igast kräppi öö läbi.
Oeh. Sai nüüd südamelt ära räägitud, kui raske elu mul on. Ja hakkab olema veel raskem. Sest ma praegu mõtlen, et tahaks seda uut Milka Collage shokolaadi. Peaks trenni ka minema nüüd kohe ja praegu ja õhtul võiks end Revalisse vedada rühmatrenni.
No comments:
Post a Comment