Alates eelmisest kirjutisest on tegelikult juhtunud päris palju. Ma nüüd olen tõbras ja ma ütlen, et ma kahjuks ei saa sellest siin rääkida. Kuid koertest ikka saan ja näitustest. Jäin praegu mõtlema, et peale Edinburghi meil polegi ju midagi olnud. Ahsoo, siiski oli. Üks mitteametlik näitus, või no teglikult on see ametlik, lihtsalt serte aka ticketeid ei jagatud. Ma olen vist Teile siin kurtnud, et Richie on üks võimalikust kahest käitumiseprobleemi äärmusest. Ta ei ole arg ega närviline, ta on hüperaktiivne, kellel on probleeme enda kontrollimisega. Ja ma ju teadagi, ei salli selliseid, kes mõttetult tõmblevad. Selline see Richie ka on. Ringis ei suuda ta enda ärevust ja rõõmu tagasi hoida, nii ta meil ka enamusajast lendab ringis, jooksmise asemel. Ringi sattudes just. Ringiääres on ok ja liigub rahulikult. Asi ei saa ka minus olla, sest ma olen ringis vana rahu ise. Sikutada rihmast koera ei tohi, sest siis võib keegi kennelliitu kaevata ja ma võin saada karistuseks eluaegse näitusekeelu, et väärkohtlen koera. Seega olen ma üritanud teha ilusat nägu, samal ajal peas keerlevad mõtted "i'm gonna kill you". Sest no tuleb tunnistada, kui ma olen näinud taolist käitumist kõrvalvaatajana, siis olen mõelnud, et issakene kas on siis nii raske õpetada oma koer liikuma????? Ma teen Teile video varsti, et näidata, et ta liigub koduaias ideaalselt!
Sellel nädalavahetusel käisime ameerika kokkerite erinäitusel, kohtunik vahelduseks Ameerikast, koeri oli kirjas 163. Ma ei kritiseeri kunagi avalikult kohtunike, aga vot sel korral tahaks ja täiega. Ette ruttavalt ma ütlen, et meie koertest ei saanud keegi märkimisväärse tulemuse(Richie lendas ringis, kuid oli ainuke klassis, seega klassi esimene ja Charlie oli 12/12), aga see ei tingi mu kriitikat. Nonii, alustame. Esiteks ma vihkan täiega, kui kohtunik hakkab mind õpetama. Ta tegi seda enamustega ja ka nendega kes on nt 35 aastat koeri esitanud. Ma saan aru, kui inimene on silmnähtavalt esimest või teist korda ringis ja pea on laiali otsas, kuid kui inimene tead mida teeb ja näitab sulle koera enam kui rahuldavalt, siis miks on vaja hakata händlerikoolitust tegema? Minu esituse juures ei häirinud teda koera liigutamise viis(WOW, eks), vaid see kuidas ma koonu hoian. Mind on siiani siin õpetatud, et kokkeri koonust ei tohi hoida, see rikub peaprofiili ja üleüldse ei näe kena välja, seega hoian ma nagu ka kõik teised suured kujud, mokast. See pidi olema vale! Vat hoopis peab koonust hoidma! Naeruväärne. Teiseks mis häiris mind ja ka vist kõiki teisi, oli see, et ka peale seda, kui ringis oli olnud 80 koera, ei saanud mitte keegi aru, mida ta koera juures hindab. Tegelikult saime- tegemist oli hoopis händlerivõistlusega, sest klasside eesotsas olid koerad(või händlerid), kes suutsid oma koera frees esitada(lõdva rihmaga ja eest seisma pannes). Tobe! Kolmandaks, kohtunik ei katsunud ega vaadanud koerte hambaid. Väga väheste koerte.
Niiet kokkuvõttes oli tegemist suht naeruväärse näitusega. Tõu parimaks sai 6.kuune kutsikas.
Teistest koertest... Johnny ja Harriet käivad nüüd agilitys. Tegelikult on see selline pool kuulekus ja pool ag. Ma suure hurraga läksin kohale, et näha kuidas siis siin õpetatakse SK'd ja agilityt. Ma olen ju harjunud käima sellistes, kus sa õpid algusest peale, ehk siis baasharjutustega alustad. Agilitys siis 20cm tunneliga ja pulkadeta tõketega, SK's kontakti harjutustega. Siin oli tegemist täiesti kodukoerte basic harjutustega ja ilma kontakt harjutusteta ja juurde kutsumiseta jne. Agility oli ka sellist tüüpi, et surume koera vägisi tunnelisse, küll leiab tee välja ja tõkkest hüppasime koeraga koos üle... Niiet suht pointless. Aga kuna mõlemad koerad on leebelt öeldes kehva närvikavaga, siis neile tuleb ka selline asi kasuks.
Jätkame nö teiste koerte teemal. Ühel ilusal päeval otsustasin viia vaesed mitte näitusekoerad põllule. Neid on meil kolm - Jorga, Indie ja Bee(neljas on praegu tiine, poegib sel nädalavahetusel). Kuna Bee on korra minuga põllul käinud, ja kuna ta on nii iseseisev, et jalutab ise ennast põllul ja ma olen suht tähtsusetu jorss, siis kaasa said Jorga ja Indie.
Jorga oli eelmine aasta aastakoer, hästi elava loomuline ja aktiivne neiu, kes heameelega teeb igast asju sinuga ja kuulab super hästi sõna. Indie on seevastu tagasihoidlik ja pigem tagaplaani koer, kes on niisama muuseas kuskil, viimasena jääb silma ja üleüldse teda eriti ei näe, kui ei taha näha.
Sellel nädalavahetusel käisime ameerika kokkerite erinäitusel, kohtunik vahelduseks Ameerikast, koeri oli kirjas 163. Ma ei kritiseeri kunagi avalikult kohtunike, aga vot sel korral tahaks ja täiega. Ette ruttavalt ma ütlen, et meie koertest ei saanud keegi märkimisväärse tulemuse(Richie lendas ringis, kuid oli ainuke klassis, seega klassi esimene ja Charlie oli 12/12), aga see ei tingi mu kriitikat. Nonii, alustame. Esiteks ma vihkan täiega, kui kohtunik hakkab mind õpetama. Ta tegi seda enamustega ja ka nendega kes on nt 35 aastat koeri esitanud. Ma saan aru, kui inimene on silmnähtavalt esimest või teist korda ringis ja pea on laiali otsas, kuid kui inimene tead mida teeb ja näitab sulle koera enam kui rahuldavalt, siis miks on vaja hakata händlerikoolitust tegema? Minu esituse juures ei häirinud teda koera liigutamise viis(WOW, eks), vaid see kuidas ma koonu hoian. Mind on siiani siin õpetatud, et kokkeri koonust ei tohi hoida, see rikub peaprofiili ja üleüldse ei näe kena välja, seega hoian ma nagu ka kõik teised suured kujud, mokast. See pidi olema vale! Vat hoopis peab koonust hoidma! Naeruväärne. Teiseks mis häiris mind ja ka vist kõiki teisi, oli see, et ka peale seda, kui ringis oli olnud 80 koera, ei saanud mitte keegi aru, mida ta koera juures hindab. Tegelikult saime- tegemist oli hoopis händlerivõistlusega, sest klasside eesotsas olid koerad(või händlerid), kes suutsid oma koera frees esitada(lõdva rihmaga ja eest seisma pannes). Tobe! Kolmandaks, kohtunik ei katsunud ega vaadanud koerte hambaid. Väga väheste koerte.
Niiet kokkuvõttes oli tegemist suht naeruväärse näitusega. Tõu parimaks sai 6.kuune kutsikas.
Teistest koertest... Johnny ja Harriet käivad nüüd agilitys. Tegelikult on see selline pool kuulekus ja pool ag. Ma suure hurraga läksin kohale, et näha kuidas siis siin õpetatakse SK'd ja agilityt. Ma olen ju harjunud käima sellistes, kus sa õpid algusest peale, ehk siis baasharjutustega alustad. Agilitys siis 20cm tunneliga ja pulkadeta tõketega, SK's kontakti harjutustega. Siin oli tegemist täiesti kodukoerte basic harjutustega ja ilma kontakt harjutusteta ja juurde kutsumiseta jne. Agility oli ka sellist tüüpi, et surume koera vägisi tunnelisse, küll leiab tee välja ja tõkkest hüppasime koeraga koos üle... Niiet suht pointless. Aga kuna mõlemad koerad on leebelt öeldes kehva närvikavaga, siis neile tuleb ka selline asi kasuks.
Jätkame nö teiste koerte teemal. Ühel ilusal päeval otsustasin viia vaesed mitte näitusekoerad põllule. Neid on meil kolm - Jorga, Indie ja Bee(neljas on praegu tiine, poegib sel nädalavahetusel). Kuna Bee on korra minuga põllul käinud, ja kuna ta on nii iseseisev, et jalutab ise ennast põllul ja ma olen suht tähtsusetu jorss, siis kaasa said Jorga ja Indie.
Jorga oli eelmine aasta aastakoer, hästi elava loomuline ja aktiivne neiu, kes heameelega teeb igast asju sinuga ja kuulab super hästi sõna. Indie on seevastu tagasihoidlik ja pigem tagaplaani koer, kes on niisama muuseas kuskil, viimasena jääb silma ja üleüldse teda eriti ei näe, kui ei taha näha.
Jalutuskäik kulges hästi. Jorga jooksis igalpool ja jälgida oli teda võrdlemisi raske. Indie oli minu jala külge vist teibitud, seega oli nendega väga kerge. Aga miks ma siis hakkasin rääkima sellest... Nimelt nagu ma enne mainisin, oli Jorga eelmine aasta 24/7 näitustel ja hoiti teda aasta läbi eriti hästi(loe: ei lastud jalutama ja karv oli max hooldusel), seega oli ilmselt too jalutuskäik tema jaoks üks esimesi tema elu jooksul. Seda oli ka näha põllul - ta aeles kõikvõimalikes mudaloikudes, ta käis kaks korda ujumas, ta aeles hobusesita sees täiel rinnal. Vaatamata sellele, et ma pidin teda pärast pesema ja föönitama jälle, oli mõnus vaadata, kuidas koer naudib seda mida talle pakutakse!
Räägime nüüd sellest, et kõik on meil nüüd läinud - hobused on läinud, chihu kutsikad on läinud ja Hector on läinud. Nimel on Hector see tore kutsikas, kes võitis minu südame suhteliselt alguses. Ma õpetasin talle igasuguseid trikke, võtsin teda põldudele kaasa, tegelesin temaga nagu enda koeraga. SEST ta pidi jääma meile näitusekoeraks, aga kahjuks on poisil kaks alumist hammast ülemistest eespool ja seega pidime talle leidma uue kodu. Ta oli harjunud minuga ning võttis mind kui oma perenaisena. Kuigi oli ka temal natuke kehva närvikava, ta oli üpris arg uute inimeste ja situatsioonide suhtes, kuid peale harjumist oli ta maailma kõige ägedama iseloomuga kokker!
Räägime nüüd sellest, et kõik on meil nüüd läinud - hobused on läinud, chihu kutsikad on läinud ja Hector on läinud. Nimel on Hector see tore kutsikas, kes võitis minu südame suhteliselt alguses. Ma õpetasin talle igasuguseid trikke, võtsin teda põldudele kaasa, tegelesin temaga nagu enda koeraga. SEST ta pidi jääma meile näitusekoeraks, aga kahjuks on poisil kaks alumist hammast ülemistest eespool ja seega pidime talle leidma uue kodu. Ta oli harjunud minuga ning võttis mind kui oma perenaisena. Kuigi oli ka temal natuke kehva närvikava, ta oli üpris arg uute inimeste ja situatsioonide suhtes, kuid peale harjumist oli ta maailma kõige ägedama iseloomuga kokker!
Lõpetuseks - ma tahaks koju. Ma igatsen oma neljajalgseid tohutult!!!!
No comments:
Post a Comment