Koertega trennis

Eile käisime kahe koeraga trennis. Nimelt on meil siin kaks ebanormaalselt närvilist koera, kellega ei saa minna näitusele(tõsi, mõlemad on käinud näitusel, aga hetkel oleme loobunud sellest üritusest nendega). Reklaami järgi tundus, et tegu on sellise natuke rohkem psüholoogilise trenniga, kus on vähe koeri ja treener teeb siis ise mingit võluvärki. Aga hoopis ei olnud nii. Muidugi erinevus meie Eesti koertetrennidega oli päris suur.

Esiteks, jõudsime me halli 3 minutit hiljem. Me olime ainukesed, mõtlesin endamisi, et noh vist pole väga popp treener ja trenn, et ongi hea saab individuaalselt trenni teha. Eksisin! Rahvast aina voolas kohale. Minu jaoks on see arusaamatu, et kui on öeldud trenn hakkab kell 7, siis minu loogika järgi oled sa 5 min varem ka kohal, et õigeaegselt alustada. Ju siis inglased nii ei arva. Pidime täitma 2xA4 küsitluse, küsimusi oli stiilis, et mis probleem sul koeraga on ja miks sa trenni tulid ja kui kaua probleem kestnud jne. Mis ma veel olen tähele pannud siin olles, on see et küsitakse absoluutselt igal pool su kodu aadressi - seal küsitluses küsiti, telekanali online vaatamises jne. Sa pead panema postkoodi ja maja numbri jne. No muidugi on siin kasutuses endiselt kogu see postiga kirjade saatmise süsteem ja reklaame saadetakse sulle posti. E-maili üldiselt ei küsita ja reklaame sinna ei saadeta. Kusjuures - näituseinfot ka saadetakse postiga ja näitustel jagatakse brozüüre järgnevate näituste kohta.

See-selleks. 

Trenn siis algas lõpuks, koeri oli 15 ringis. Tegime koertega koos mingit rada - seal oli slaalom mille pidid koeraga koos läbi tegema, siis olid hularõngad maas, tõkked, maha pandud redel ja laste pallimere pallid kastis. Pidid siis need läbi tegema hästi aeglaselt ja edasi näituseringi minema. See oli ka suht nali. Koera ei tohtinud vaadata. Jooksid nii ringi, et vahtisid otse ette. Lõpuks ma vist sain aru sellest, et sa pidi oma koera usaldama. Samas sa ei saa seda teha väikese koeraga. Ma astusin oma koerale KOLM KORDA peale! Sest ta on nii väike ja jäi igale poole ette. Ta tegi mulle sellist harjutust, et pidid edasitagasi kõndima ja talle otsa vaatama, seal pööretel Harriet jäigi mulle ette. Mul hakkas koerast kahju.

Seal oli üks cavalierikutsikas, kes oli jube arg ja agresiivne. Mõtlesin, et lähen nunnutan teda ja teen omanikuga juttu, aga kui ma lähenesin talle, tuli see kutsikas kallale mu koerale. Muutsin oma meelt...

Täpselt sama asja tegime kaks tundi jutti. Vahepeal saime teed ja kooki ja oli loosimine, meie võitsime pedigree dentastixe. No meie koerad muidugi lõpuks elavnesid ja olid asjas sees, aga no kaks tundi oli piin. Seal oli tohutult külm ja igav hakkas. Aga no pidime minema järgmine kolmapäev tagasi, siis pidi vist mingi teoreetiline osa olema.

No mina isiklikult polnud sellest vaimustuses, aga no eks näis mis järgmine nädal asjast saab.