Esiteks - pühapäeval sain esimest korda siinse oldud aja jooksul oma emaga skypes suhelda. Kokku vestlesime 3 tundi jutti. Nägin oma nunnusid ka. Mis siin salata - pisar tuli silma küll. Jenny küll ütles, et ma võime nad Belgiast ju peale võtta kui lähme nüüd näitusele, aga see oleks minu jaoks tohutult suur kulutus sõidutada nad siia(200€) ja siis detsembris uuesti nad sõidutada Eestisse(lisa 200€, pluss minu lennupilet 150€) ja võib-olla siis jaanuaris tagasi kogu kambaga. Seega las nad olla seal hetkel.
Nädal möödus nüüdseks juba tavapäraselt. Ühel päeval siiski tegime natuke "ekstreemsporti" Richiega. Vastu oma viitsimist võtsin siis koera ja läksime jalutuskäigule. Võtsin suuna linna poole. ÄKKI ikkagi näeme inimesi siin lähedal bussipeatustes ja kooli juures. Jalutasime ja jalutasime, siis me jõudsime juba suure ringini, siis ma mõtlesin, et deem rand ja kesklinn pole ju kaugel siit. Eksisin natuke. Jalutasime päris pikalt. Kesklinnas peatänaval olid turistid bussidega. Lisaks aeg oli nii kaugel, et inimesed lõpetasid töö ja kooli ja liikusid kodu poole, seega linn oli täis rahvast. Richie jaoks oli see esimene kord näha nii palju inimesi. Siiani on ta isegi ühe vastutuleva inimese peale tõmmanud saba jalge vahele ja minu taha peitu pugenud. Sama reaktsioon võõraste koertega. Poiss oli väga väga ärritunud ja stressis. Samas ei olnud ta nö surmahirmul ja ei põigelnud vastu, vaid ilusti jooksis mu kõrval ja jälgis mind. Üritasin kiiresti massist läbi minna. Jalutasime edasi ranna poole. Kuna ma olin ainult ühe korra seda suunda sõitnud, siis häguselt mäletasin kuhu ja kuidas oli vaja minna. Randa me lõpuks ei jõudnudki, sest nädalavahetusel oli air show ja teed olid kinni pandud, mis viisid randa. Jõusaali(see on täpselt ranna ääres) sai teist teed pidi, aga ma ei hakanud enam seiklema. Vahepeal jäi meile tee peale üks park, kuhu ma otsustasin siis minna. Õnneks oli ka pargis tiik ja vesi ulatus täpselt teeni, sai Richie juua vett, sest päris soe oli, isegi mul oli higimull otsa ees(kes teab mu kõnnitempot, see saab aru :D). Tagasiteel kesklinnas ei olnud enam nii palju rahvast, ei pidanud trügima ja oma koera otsima rahva seast. Richie oli palju julgem ja mängulisem, pidevalt üritas minu tähelepanu saada. Selliste nö just inimese usalduse võitvate koertega on kerge selles mõttes, et maiust ja mänguasja ei taheta, kogu töö teeb ära porgandihääl ja 'good booooy'. Tihti jäin seisma ja kiitsin teda paidega-patsutustega ja pika jutuga kui tubli ja usin ta on. Toimis hästi, sest 97% ajast oli meel ergas ja saba tegi täisringe. Teistest koertest isegi möödusime ilma igasuguse probleemita. Tagasi jõudes oli poiss jube väsinud. Kokku jalutasime 3,5h.
Richiest rääkides - ühel päeval käisime rattaga sõitmas koos. Ma ei saanud pikalt teha, esiteks see oli tema jaoks esimene selline sportlikum tegevus(jalutamisel on tegelt tal tempo enamvähem sama, aga siiski). Teiseks oli palav. Kolmandaks oli sadul liiga kõrgel ja selle sai madalamaks panna ainult mutrivõtme abil, aga ma ei tea kus Tony hoiab taolisi asju. Ta oli tubli! Vägagi tubli isegi. Nagu ikka ei taju ta ohtu jääda ratta alla, seega pidin teda pidevalt esiratta juurest ära tõmbama. Jooksis usinasti ja ergsalt.
Laupäeval käisime Manchesteris Trafford keskuses shoppamas. Tegemist oli terve päeva projektiga. Hommikul kell 9 äratus, kiire hommikusöök ja minek. Nii kiire minek see siiski ka ei olnud, sest me sõitsime välja alles kell 10.20. Neil on oma süsteem juba välja kujunenud, kuidas süsteem toimib, sest keskuses ollakse terve päev. Esimesena jääb ette kohvik. Kuna me olime sinna jõudes juba näljased, siis lisaks jookidele võtsime toastid. Söödud-joodud, alustasime oma shoppingut. Jenny hoiatas mind, et seal on keskmisest kallimad poed. Jep, olid tõesti, samas leidus ka odavamaid poode, nagu H&M ja New Look. Primarki seal polnud, see on meil siin lähedal olemas, aga sinna mul pole veel aega olnud minna. Kõige rohkem huvitas mind Victoria's Secret. Nagu ilmselt Te kõik juba teate on see pood Inglismaal väga kallis. Siiski mõtlesin, et ma pean saama midagi sealt, esiteks ma tahan seda kotti ja teiseks oligi mul tegelt hullupööra uut pesu vaja. Rinnahoidjad on seal kallid ja neid ma ei ostnud veel. Hinnad jäid 30-40£ kanti. Ostsin endale kotitäie aluspükse soodukaga 5tk 20£. Mitte ühelgi neist pole trükitud VS, aga who cares. Mina ju tean, et need on sealt. Lisaks on need sellised nö halbade päevade püksikud, seega anyway keegi mind ei näe nendega kunagi. Mis ma veel endale ostsin? Kosmeetikat, body shopist kehavõisid, nextist 2 vööd(mu kõik püksid sekunditega vajuvad alla, aga ma ei tea miks ma eestist kaasa ei võtnud) ja baleriinad näituse jaoks(need olid ka hädavajalikud). Shoppama minnes ma teadsin, et ma asjatult ei kuluta raha, sest ma tahan võimalikult palju koguda, jõulude aeg vaja kinke ju osta ja Eestisse lennata. Einestasime Itaalia restoranis. Võtsin endale mingi veidra nimetusega asja, aga tegemist oli kokkukeeratud pitsaga. Väga hea oli! Väga tuus idee. Meid teenindas üks noormees, saime kohe aru et tegemist pole kohalikuga(aktsendi pärast). Tegime siis pakkumised, mida keegi arvab, kust ta pärit on. Mina ütlesin Norra, Tony ütles Rootsi ja Jenny pakkus Poolat. Küsisime siis, tuli välja, et Poola päritoluga poiss. Pakkus meile jäätist ja kõike muud head, aga viisakalt ütlesime ära. Siis ta üritas arvata, kust ma pärit olen. Kõige lähim, mis ta pakkus oli Rootsi, aga ikka Skandinaavia riike pakkus. Tunnistas, et Eesti oleks olnud vast viimane riik, mida ta oleks pakkunud. Selline tore seik. Koju jõudsime kell 8 õhtul. Ostsime ka endale koogid kaasa koju. Vaatasime X-Factorit(mina vaatasin mõttes, sest mu telekas ei näidanud seda) ja sõime kooki. Super hea oli, võtsin endale shokolaadi brownie.
Pühapäev oli mul küll vaba päev, aga siiski päeval läksin appi koeri pesema. Oli täpselt 4. päev, ehk siis pidi näitusekoeri pesema. Kui oleksime ühe päeva veel oodanud, siis oleks asi hull olnud. Seega tegin Harrieti korda. Pügasin ka kedagi, aga ma ei mäleta keda.
Trenni juttu ka. Ma olen nüüd kolm päeva järjest käinud jõusaalis. Mõnus olla, tõesti. Tunne on hea ja tuju on super. Kirp saatis mulle pooliku kava, seega ma hetkel olen teinud kolmeks jaotatud kava järgi, milles on puudu rind, biits ja kõht. Olen teinud seda niisama trennide lõppu suvaliselt. Pean mingil vabal hetkel võtma selle kätte ja lõpetama kava ise ära. Tihti peale on jõuksi minek äkk mõte ja kava kirjutan ümber jõusaalis keset saali kükitades ja seal pole aega hakata mõtlema mis ja kuidas ma teen. Ma küll tean mis harjutusga mul kui kaua läheb ja kui palju ma kannatan teha ja mis on mu suutlikuse piir, aga kohapeal hakata genereerima on tobe. Olgem ausad, enamus käivadki nii, et nad ei tea mida ja mis järjekorras nad teevad, aga ma juba harjunud nii, et mul kõik ette ja taha kirjutatud mida ja kui palju.
Kuigi palusin teha suurema mahuga kava, on seegi kava suhteliselt olematu. Seega tihti peale olen teinud enne ja peale trenni vähe pikemalt kardiot. Minu lemmikuks on saanud crosstrainer, sest need on täpselt vaatega sillale ja merele ja autoteele. On mida vaadata. Kardiomasina valik on suur. Hunnik erinevaid crosstrainereid, jooksurajad, erinevad rattad(ühed on internetiga ja filmidega, teised on jooksva maastikupildiga, kolmandad on tavalised), trepimasin ja veel on mingi selline masin, kus sa väntad kätega, jalad on paigal. Sõudeergomeetrid on muidugi ka olemas. Mis mulle väga meeldib, on üks sein täis peegleid ja nende ees on pehmendusega põrand, et nö kodutreenijad saaksid sealgi oma puusatõsteid jms asju teha. Lisaks on seal alal olemas väiksemad hantlid, sangpommid, TRX, lisamatid, võimlemispallid(? kas neid nimetatakse nii üldse), stepipingid jms. Mis mulle selle klubi juures väga meeldib on see, et seal on väga palju ruumi, samas on seal ka olemas absoluutselt kõik asjad. Kuna ma käin alati õhtuti(siin on 2 erinevat kuukaardi varianti - off peak ja peak time), on rahvast palju, kuid otseselt see ei sega mind, erinevalt Revalist. Täna siis jõudsingi järeldusele, et miks see nii on - asi ongi saali suuruses. Ma ei oska otseselt praegu välja tuua, mis on sealt puudu. Revalis on paljusid masinaid topelt - hantliteala on kaks, jumal teab palju smithi masinaid, leg extensione 2 vähemalt, samamoodi on leg curliga. Siinses klubis on suhteliselt loogiliselt need masinad kokku pandud ja leiab alati kiirelt kõik asjad üles. Samas on ka mitmed masinad sellised, mida ma pole elus näinud ja poleks ette kujutanud, et selline asi võib eksisteerida. Näiteks üks sellistest on triitsepsi surumise masin. Meie Revalis tegime seda alati pingile toetudes. Siin sa seisad ja surud plaati alla. Ei puudu siit ka poksiala. 4 erineva kujuga poksikotti.
Mis mind häirib on see, et need masinad on suhteliselt väikese tõmbe amplituudiga. Lat pulldownil ei saa ma üles käsi täiesti sirgeks lasta, sest plokid löövad ette. Seega seda ma pean alati tegema krõnksus kätega. Sama oli ka eest ploki tõmbamisega - pink on siin väike, seega jalad olid mul 30kraadise nurga all(olen harjunud tegema seda peaaegu sirgete jalgadega) ja kui lasin ette õlad-selja venitusse, tuli plokk ette. Õiget tunnet veel kätte ei saanud.
Tegelikult oleks mul veel rääkida väga palju oma siinsest elust, aga ma tunnen, et ma olen praegu niigi palju Teile trükkinud, seega jätame midagi järgmiseks korraks ka.
No comments:
Post a Comment