Eellugu + saabumine

Jälle ma blogin. Peale trenniblogi sulgemist avastasin, et mul on vaja vahel ikkagi oma mõtetest kirjutada ja rääkida, kuidas mul täna trenn läks ja keda ma nägin jne. Rahuldasin seda vajadust oma trennisõpradele facebooki kirjutades. Teisi ju ei huvita, et ma neljapäeval näiteks Kirbuga tegin Solarise myfitnessis trenni. Tore oli, saan endale uue kava, mida hakkan testima Inglismaal. Rääkides siis juba trennidest. Paljud on muret tundnud, et kuidas mu trennitamine hakkab seal olema. Mul on ca 20minuti sõidu kaugusel üks ülikoolile kuuluv jõusaal. Jutu järgi, saavad seal ka mitte antud kooli tudengid treenida. Eks näis. Kodulehel on kirjas, et kui nooruk tahab osta jõusaali kuukaarti, peab ta läbima testi, mis siis näitab seda, kui pädev ta on jõusaalis ja et kas teda üldse võib lasta lammutama. What's the point? Loodetavasti läksin ma oma kodulehe lappamisega liiga kaugele ja sellist asja seal ei eksisteeri.

Kuhu ma siis üleüldse lähen? Juuli lõpus, kui kõik mu töökaaslased juba teadsid, mida nad sügisest hakkavad tegema, tekkis mul paanikahoog. Mul ju pole mingit plaani ega midagi. Selleks ajaks teadsin juba, et ma olen liiga p*ssy, et mendiks minna. Seega pidin ruttu midagi välja mõtlema. Tööle vanalinna restorani ka nagu ei tahaks minna, sest see on liiga igav ja turistid juba ajavad südame pahaks. Ühel ilusal õhtul võtsin ette eurobreeder.com'i, valisin sealt riigiks UK ja hakkasin otsima atraktiivse kodulehega kennelit, kuhu võiks minna. Kokku tol õhtul saatsin vaid kahte kennelisse(200-300st) kirjad. Lisaks ühele oma tuttavale, kes lubas infot levitada Iirimaa spanjelikasvatajate seas. Järgmisel päeval tuli ühelt kasvatajalt kiri, kes vastas et temal küll pole vaja kenneliabilist, kuid tal on sõbranna, kes kindlasti vajaks. Samuti oli kiri sellelt kasvatajalt, kes oli huvitatud minu tulekust. Päris kiiresti leidsime ühise keele, klappisime jube hästi, nädalaga oli kindel, et ma lähen. Minu töö ülesanneteks saab olema koerte eest hoolitsemine, treenimine, grooming jms.

Terve viimane nädal oli väga kiire. VÄGA! Õnneks mõned plaanid muutusid, mõni üritus jäi ära ja ma sain kodus ka natuke olla, tegeleda oma koertega ning vastata küsimustele stiilis "Kas sa oled juba närvis?". Vastus oli lihtne - ei. Mul ei olnud viimase hetkeni mingit pinget, närvi ega midagi. Üks suur ärevus. Ma ei suutnud ära oodata. Nüüd istun siin Oslo lennujaamas ja ootan oma Manchesteri lendu, 2,5h on aega. Kõht oli tohutult tühi terve esimese lennu, kui maandusime, oli minu esimene mõte "SÜÜÜÜA!". Igal pool on ainult saiad. Ainult saiad. Pluss sushi(suva kohas ei hakka seda sööma), grill(liha ma ei söö ju) ja that's it. Võtsin siis endale ühe saia. Müüa oli nii peale pressiv, et mul polnud aega valida ja pidin suvalise ette juhtuva võtma. Õnneks osutuks suht maitsvaks ning kõht on täis. Ootan edasi oma lendu.

Continue:
Viimane lend sujus ilusti. Vahest avastan ennast mõtlemast eriti kurje mõtteid ja üldiselt suhteliselt kiiresti saan ka karistatud. Näiteks täna, ootasin gate'i juures oma lendu. Kusjuures! Seal värava juures oli niiiiiiii vähe istekohti, et suurem osa inimestest pidi kas seisma või maas istuma. Ma istusin ühe tüdruku kõrval, kes haigelt meenutas mulle kalasabadega Rita Orat. See-selleks, nägin ühte eriti vana naisterahvast, eriti kehvas seisus 80-aastane ehk. Mõtlesin, et kui kahju mul on inimesest kes tema kõrval peab istuma, et tal on kindlasti see spetsiifiline vana inimeste lõhn juures ja siis ta ägiseb ja on üldse veider kuju. Guess what! Mina pidingi istuma selle vananaise kõrval. Karma is a bitch.

Terve lend möödus magades. Närv tekkis ainult siis, kui olin oodanud oma pagasit juba 15-minutit ja seda ei tulnud ja ei tulnud. Olin juba üpris kindel, et kaotatud või unustati Oslosse. Jenny ja Tony võtsid mu väga rõõmsalt vastu, jutt hakkas kohe jooksma ja jooksis kuni hilisõhtuni välja.

Lennujaamast sõitsime koju, panime asjad ära(oma tuba ka ehk näitan varsti). Vaatasime koerad üle, nägin seda kohalikku tüdrukut ka, kes siin abis käib. Edasi sõitsime sööma restorani. Mina võtsin kümnese sushiportsu. Väga maitsev oli, tükid olid väiksed, aga kõhu sai korralikult täis. Magustoiduks võtsime mashmallowi vaagna, kus oli siis see väike "lõke" ja kolm erinevat kastet: karamell, shokolaad ja jäätis. Aiiii kui hea oli!!! Natuke jalutasime, ostsime mulle sim kaardi, sõitsime Tescosse, tankisime täis. Meil oli kodus probleem toidu mahutamisega külmkappi. Puhkasin natuke, seadsin end sisse. Kuna koeri, kellega tegeleda jagub, võtsin Richie(isane ameerika kokkerspanjel, üks minu "isiklikest" koertest) ja jalutasin suvalises suunas. Siinne loodus on väga väga ilus, ümberringi farmid, põllud, hobused, lehmad, autod sõidavad haruharva. Mõnus!