Mitte just kõige motivatsioonirikkam post

Viimati tegin trenni kolmapäeval. Oh õudust. Mäletate, kuidas ma Teile halasin, et kolmapäeval lampi trennis hakkas kõhus keerama ning imelik oli olla. Mul on siiamaani jama kõhuga. Tohutult tugevad valud, aeg-ajalt iiveldus, söögi isu on hooti. Reedel ma helistasin arstile, ütles et ma jooks gefilust. Nii ma siis jõin. Reede õhtul oli enamvähem. Nädalavahetusel olin ma ära. Vahelduva eduga oli kõht OK, vahest oli valuhoog, aga enam-vähem korras. Pühapäeva õhtul tekkis selline valu, et ma pidin end surnuks sööma söetablettidest jms asjadest. Täna hommikul oli jälle tohutu valu. Päeva jooksul oli neid valuhooge päris tihti. Õhtul otsustasin minna siiski trenni, proovida. Algus oli lubav. Lõpus pidin ära surema valu kätte. Praegu ka kirjutan Teile siin valu käes vaeveldes.

Aga trennist. Bodyattack. Ei olnud täna see motivatsioon üle üldse mingi just kõige suurem. Ma vaatasin, et täna oli päris mitu neid põhitegijaid, kes olid norgus. Seega trenn tuli keskmisest nõrgem. Ootasin kannatamatult, millal saab visata matile pikali. Vaatamata sellele, et trenn oli s*tt, valisin ma päris mitu korda raskema variandi ning tegin truult lõpuni. Aga enamjaolt olin ikka suht laiba näoga. Alguses ikka Julianna viskas nalja ja üritas ergutada, aga ta suht kiiresti loobus.

Mul on motivatsiooniga probleeme, jälle. Mul on praegu tohutult stressirohke aeg. Nimelt olen ma väga disappointed oma uues töökohas ning igakord kui ma mõtlen sellele, et ma pean minema homme tööle, hakkab mul sees keerama. See on tekitanud minus suure stressi, see toob ühtlasi kaasa kontrollimatud söögihood ja nii ma olengi paisunud üüratult. Ma ei mäletagi enam seda aega, mil ma olin nii suur. Pekk ripub üle püksi ääre ning ülemist kõhulihast pole ollagi. Sellised tagasilöögid absoluutselt alati ajavad mu endast välja ja ma jään mõtlema milleks ma seda kõike teen. Milleks ma kulutan suuri summasid, et toituda normaalselt, et käia trennis, raisata oma kallist aega sellele? Räägitakse, et tagasilööke peab olema. Peabki, aga praegu oli selleks väga vale aeg. Meil ühe treeneriga oli plaanitud neljapäeval kokkusaamine-minu vormi ülevaatus. Aga no kuhu kurat ma ronin oma pekiga?

Oeh, tuleks kuskilt mingi inglike, kes kingiks mulle ühe puukese, mille otsas kasvaksid 500 eurosed. Siis ma ei peaks oma aega raiskama töö peale ja saaks nautida oma niigi põnevat elu.