Sattusin siin eile oma vanast telefonist(detsember 2012 ütlesin sellest ära) pilte ja videosid arvutisse tõmbama. Mul oli seal päris palju ägedaid asju. Näiteks me filmisime sõbrantsiga ennast, kui tantsisime just dance-i, lisaks oli seal videosid koolist ja igast reisidest. No ühesõnaga - väärt kraam. Kuhu ma tahan selle jutuga jõuda on see, et tol ajal ma käisin kohalikus tallis tööl. Hobused on terve mu elu olnud kirg number ???, seega ma käisin seal hobuste bokse küürimas ning neid kopeldamas. Kohe esimesel päeval üks hobune hakkas mulle vastu ning surus mu mingil moel vastu boksiseina oma kerega ning astus mu jala peale ja seisis mõnuga(lisainfoks - mul olid tossud jalas ning selle hobuse turjakõrgus oli 178cm). Võtsin oma kogu jõu kokku ning suutsin ta pealt ära lükata. No jalg oli mitu päeva sinine ning paistes, aga see selleks. Üpris kiiresti sain ma selle hobusega "sina" peale. Paari kuu pärast anti mulle luba selle hobuse eest hoolitseda ning tegeleda temaga. Ta oli maha jäetud ning inimese vastu oli tal usaldus kadunud t-ä-i-e-l-i-k-u-l-t! Kuna ta oli seisnud tööta päris mitu aastat, siis alustasime kordetamisest. Talli omanik käskis mul käituda temaga rangelt, et muidu istub pähe. Paari päevaga sain aru, et tema usalduse võitmiseks pean ma võimalikult hellalt ning rahulikult temaga käituma. Nädalaga sain ma tema usalduse ning alati kui ta kuulis minu häält, ajas ta kõrvad püsti ning hakkas boksis rahutult tatsuma. Boksi ukse avanedes surus ta oma pea vastu mu rinda ning nautis mu seltsi. See tunne on kirjeldamatu! Ta lasi endale korralikult panna ratsmed ja sadula(varasemalt oli see probleem ja ma pidin teda mööda boksi taga ajama). Ratsutada sain ma temaga väga väga vähe. Paari trenni möödudes hakkas ta lonkama. Tuli välja, et kunagi kui temaga harrastati takistussõitu, siis ta lõi endal jalas luukillu välja ning nüüd hakkas see valu tegema. Mis siis ikka... Kuna mulle tohutult meeldis temaga tegeleda, siis vaatamata sellele käisin ma temaga põllul jalutamas. Kui longe oli kadunud sain ma mõnda aega temaga siiski sõita, aga ainult sammu. Minu kahjuks muutusid mu suhted talli omanikuga väga teravateks ning ma tulin tallist ära. Nüüdseks ma ei tea, mis sellest hobusest saanud on. Aga ta oli väga eriline minu jaoks ning ta on siiani minu südames.
Panen ühe video siia. Kui mõni ratsutaja peaks nüüd seda vaatama, siis ma võin öelda, et ma väga hästi tean, mida ma seal valesti teen, seega kommenteerida ei ole vaja!
Suviti mulle meeldib teha rattaga pikemaid sõite. Nii 30 kilomeetriseid. Mul on üks sõbrants, kellega me käime kohalikku ümbrust avastamas. Üksi ma ei viitsi üldiselt vändata. Aeg-ajalt olen siiski üksi ka käinud 27km ringi tegemas, kuid siis on alati mul koer ka kaasas olnud. Põhikaaslane on nüüd vanaks jäänud, ning ilmselt sel aastal ta enam ei jaksa selliseid ringe teha(kuigi ta näeb kobe välja, ning ilmselt saab tema vastupidavus ka sel hooajal testitud). Igatahes on mul nüüd uus jooksukaaslane. Newton käis eelmisel aastal minuga ainult jooksmas, vanuse tõttu ei saanud ma teda ratta kõrvale panna. Aga sel aastal näitas ta üles suurt huvi ratta kõrval jooksmise vastu.
No comments:
Post a Comment