Ületreeningust

Kunagi olin lugenud sellest, ning mõtlesin, et mina küll pean ikka päris mõnusalt pingutama, et ennast ületreenida ja absoluutselt ei uskunud, et selline asi on võimalik. Treener ka koguaeg korrutas, et ära treeni ennast üle ning võta rahulikumalt. Minu jaoks oli see suht utoopiline ja olin 100% kindel, et minuga seda ei juhtu mitte kunagi! Kuni ma ei jaksanud enam trennis käia absoluutselt. Iga päev lihtsalt sundisin ennast trenni minema. Motivatsioon oli pühitud momentaalselt, isegi bodyattacki läksin vastu enda tahtmist. Jõusaalis ei suutnud teha trenni tavapäraste raskustega, pidin pingutama päris korralikult, et teha see 1 kükk 30kg kangiga. Väljaastetest üldse parem ei räägigi - ma ei saanud 20kg kangi endale turjale tõstetud. Ühesõnaga - koormustaluvus oli langenud sajaga. See oli minu jaoks väga veider, ma ei saanud aru mis toimub, äkki toitumine vale, samas ma sel ajal hakkasin sööma korralikumalt ning näksimist oli vähe. Seega energia puudusest see ei saanud olla. Järgmisel päeval pakkisin ikka asjad ning läksin jõusaali. Tegin mõned kükid suuuuure vaevaga, 20kg kangiga väljaasteid minimaalselt(ma ei saanud enamjaolt kangi turjale ju) ja siis ma sain aru, et miskit on mäda. Mul kõhus keeras ja nõrk oli olla ja mul oli absoluutselt jumala savi sellest jõusaalist. Panin oma 20kg kangi ära, tegin mõned kõhulihased, pakkisin asjad kokku ning läksin minema pahurana. Läksin ostsin endale küpsist ning ajasin terve paki näost sisse. Samal ajal kui ma olin linnas, tõid vanaema-vanaisa mu koerad maalt ära, nad olid seal olnud miskine 3-4 päeva koos vanaemaga ja no teadavasti said nad seal VÄGA palju süüa. Astusin siis uksest sisse, nägin kui paksuks mu koerad olid söödetud ning ütlesin, et loome nüüd üheskoos paksude klubi.

Samal ajal kui kodus sõin küpsist mõtlesin oma paari viimase nädala peale. Ma olin teinud nädalas 9 intensiivset trenni, tõstnud väga kiiresti järjest jõusaalis oma koormust ning "kütnud" põhimõtteliselt vahet pidamata. Lisaks kõigele olid mul unehäired, seedehäired, ärevusseisundid ning pidevad peavalud. Võtsin siis ühendust oma treeneriga, kes kinnitas mu kahtlust ning palus mul 5 päeva puhata ning siis teha 7 päeva rahulikku pumpi või bodybalancet. Ütlesin, et üritan.
Lisaks sellele, et mu ärevusseisundid aina tihenesid, süvenesid mu unehäired. Ma ei suutnud magada absoluuselt, pidevalt häiris miskit, korraga sain magada max 2 tundi. Kella kuuest olid luubid lahti ning uuesti magama jäämine oli lootusetu üritus. Mõtlesin hommikuti alati, et kuidas ma saan olla 5 päeva trennita, samas motivatsiooni polnud ikkagi. Kogu selle stressiga ühtlasi tõusis kaal, mis ajas mind veel rohkem stressi, sest trenni ma ju ei saanud!
Mida ma siis tegin päevad läbi? Õppisin käte peal seisu, käisin koertega jalutamas väga palju ja lugesin terve fitness foorumi läbi. Kolmandal päeval oli mul energiat nii et tapab. Ma olin nii äksi täis ning tahtsin hullupööra midagi teha, siis ma käisingi tegemas kilomeeter väljaasteid. Järgmisel päeval läksin pumpi ja nii algas taas minu trennielu.

Ma ei saa väita 100%, et ma olen taastunud oma ületreeningust, ma olen praegu täielikult piiri peal, nii kui ma teen vähegi üle, siis olen ilmselt tagasi selles jamas. Seega hoian ma praegu madalat profiili, trenni teen vastavalt tundele, ei sunni ega kohusta end mitte millegiks. Üritan jätkata sama rahulikult vähemalt mõned nädalad veel, siis hakkan lisama koormust jõusaalis, võib-olla saab mu mõistus siis aru, et ma võiksin võtta rühmatreeninguid vähemaks, kui ma tahan jõusaalis käia ja higistada sajaga.