Väga väga väga paljud on minult küsinud, mis mu sporditeemast ja tiimist on saanud. Ma peatasime lepingu teadmata ajaks. See oli minu enda soov.
Miks ma seda tegin, kuigi ma ise nii väga tahtsin ja alguses olin motivatsioonist lõhkemas? Alustame algusest. Kui ma sain oma treening-ja toitumiskava, hakkasin ma seda 100% jälgima. Trennide jälgimises ei teki tõenäoliselt kellegil kahtlust. Toitumist jälgisin ka täpselt nii nagu kirjas oli kaks nädalat. Kõik läks hästi ja mu kaal langes kahe nädalaga VIIS KILO! Ma olin sellest väga motiveeritud ja mõtlesin, et ohh oleks usinam ja tõmbaks oma kaloraazi veelgi madalamaks. Ma hakkasin sööma ca 700kcal päevas(tavainimese jaoks ütleks pm tadriku täis keedukartulit + hakklihakaste rohkem), keha automaatselt läks säästureziimile ja hakkas toitu kinni hoidma. Ainevahetus oli kehva ja sama kiirelt võtsin ma oma viis kilo tagasi. Läksin ülevaatusele, muidugi olime me mõlemad pettunud, seega pidin hakkama sööma!
Niisiis hakkasin sööma. Kuid see, et ma olin vaeva näinud ja põhimõtteliselt kuu aega ma ei söönud tükikestki shokolaadi ega mitte midagi rämpstoidust, aga kaal oli nullis, viis mu stressi. Ma teadsin, et ma olin vea teinud ja ma olin ise selles süüdi, et kaal tõusis taas. Vaatamata sellele mõtlesin ma üle, et ma olen lootusetu inimene, ma ei suuda enam kaalust alla võtta ja jäängi elu aeg vaalaks. Ma olin esimesed kaks nädalat täielikus motivatsioonipuuduses ja ei suutnud ennast kokku võtta, sest ma olin nii vihane enda peale. Samal ajal tänu stressile, tekkisid nö naisteprobleemid. Mu "päevad" ei olnud regulaarsed. Päevad olid 1-2 päeva, max 3 päeva vaikust ja hakkas taas päevade-eelne periood ja kestis ca 3 nädalat, kuni hakkasid jälle päevad, mis olid 1-2 päeva jne.
Läksin Otti juurde järgmine kuu, kaal langenud vist paarsada grammi või midagi taolist? Leppisime kokku, et võtan ette esialgse kava ja hakkan seda jälle järgima, sest alguses ju asi läks üles mäge, küll aga võtsime süsivesikuid toitumises vähemaks. Mõni aeg toitusingi nii. Tohutult uimane oli olla, jõudu polnud ei trenni teha ega üldse eksisteerida. Kaal ei langenud, sest stress tegi endiselt oma tööd - seekord aga ta otsustas et keha võiks hoida kinni lisaks toidule ka vett. Te võite kujutada ette kuidas ma paisusin. Ainevahetus ei töötanud ABSOLUUTSELT. "Päevi" ei olnud ka üldse. Ma elasin hirmuga, et issand varsti tuleb ülevaatus, aga ma olen kaalust juurde hoopis võtnud ja näen välja nagu tiine lehm. Mul ei olnud üldse tahtmist trenni minna, sest ma tundsin end vaalana ja mul ei olnud samal ajal üldse jõudu. Seega tegin ma otsuse, et ma ei saa muudmoodi sellest lahti, kui lihtsalt kulgeda ise edasi ja vaadata mida elu toob.
Peale seda kui ma tulin tiimist ära, pole ma tahtnud süüa ei kanaliha, ühtegi piimatoodet ega ka muna(+ minna jõusaali). Seega elasin ma mingi aeg täisväärtusliku paksu vegani elu. Alles mõni nädal hiljem suutsin ma ajada dressid selga ja minna jooksma. Kana sõin alles mõni aeg tagasi esimest korda. Piima pole ma joonud siiani kordagi. Ainult vegan piima. Pean tunnistama, et olen ostnud paar korda jogurtit küll. Muna sõin täna esimest korda(ja ma lahkusin tiimist rohkem kui kuu aega tagasi). Ma olen vaikselt hakanud taas jõusaalis käima ja üritanud end saada tagasi trennilainele. Ma pole Revalis käinud üle kahe kuu.
No comments:
Post a Comment